Kiivri valik

ABIKS KIIVRI VALIKUL.

Meelis Saar

Testisid Neeme Ervin (7 aastat kogemust / kasutab Bieffet), Rain Inno (5/Roof), Gert Rohtla (algaja/Bieffe), Meelis Saar (15/Schuberth)

Peaaegu kõik motoriseeritud kaherattalisega sõitjad puutuvad varem või hiljem kokku kiivrivalimise kõhklusi ja kahtlusi täis protseduuriga. Juba erinevate brandide hulk võtab silme eest kirjuks, rääkimata mudeligammast. Hinnaskaala algab lahtiste kiivrite puhul 600 kroonist ja 10 tonni pole veel piiriks. Riiulitelt vaatavad vastu eri kuju ja otstarbega peakaitsed - lõuaosata, lahtikäiva lõuaosaga, kinnised, nokaga krossikiivrid.

Mis on oluline?

Kiivri põhiliseks ülesandeks on kaitsta sõitja pead vigastuste eest. Enamus kaasaegseid mudeleid pole ette nähtud õnnetuses terveks jääma, kuna purunemine kuulub löögi summutamise juurde. Sellisest ideoloogiast lähtudes on naljakas vaadata müüjaid, kes kiivri turvalisuse tõestamiseks lasevad testkiivrit vastu maad taguda ning lubavad, et kiiver jääb terveks. Mis kasu on tervest koorikust, kui peale tõsisemat kiivrile kukkumist tuleb see lähtuvalt tootjate soovitusest välja vahetada. On ju lisaks välisele koorele ka sisemine summutuskiht, mis löögi tagajärjel deformeerub ja endist kuju enam ei võta ning järgmine kukkumine võib väga valusalt lõppeda.
Kiivri olulisimaks näitajaks pole kena välimus või stiilne sõjamaaling vaid võime summutada löögienergiat. Kiivri põhilisteks turvaelementideks on koorik, sisemine löögisummutuskiht, siseviimistluse materjal ja kinnitusrihm. Kinnistel kiivritel lisandub siia loetelusse veel lõuaosa ja klaas.
Koorikuks kasutatakse praegusel ajal põhiliselt 2 materjaliklassi - odavam polükarbonaat/termoplastik ning kallim klaasfiiber/süsinikfiiber. Tänavasõiduks üldiselt kooriku turvalisusel suurt vahet pole. Odavamad materjalid on reeglina raskemad ja tundlikud värvide ning lahustite suhtes. Kallitel fiibermaterjalidel on vastupidavus kemikaalidele suurem ning materjal ise kergem. Ka ei maksa arvata, et kallis fiiberkoorik kukkudes paremini oma välimuse säilitab - see võib, vastupidiselt odavale koorikule, ka käest maha kukkudes kildudeks minna. Seetõttu soovitataksegi kiivreid hoida nagu kalleimat varandust - kotis ja kukkumise eest kaitstud. Ka pole tark tegu panna kiivreid peeglite või jalaraudade otsa, kuna sisu võib vigastuda.
Üldine ohutus on kõigil kiivritüüpidel peaaegu ühesugune. Vaid nn. lahtise lõuaosaga kiiver on erandiks. Dietmar Otte läbi viidud uuringu kohaselt saab kiivrivigastustest 35% kannatada lõug, 22% kukal, 18% otsmik ning 10% visiir. 35% on piisavalt kaalukas argument avatud lõuaosaga kiivreist loobumiseks.
Lisaks löögikaitsele peab kiiver juhi peast eemale hoidma putukad, tolmu, vihma, külma, päikese ja tuule ning seda igapäevaselt ning võimalikult mugavalt.
Mugavus ongi teine põhiline näitaja kiivri valimisel. Kuidas kiivrit valida?
Kohe kindlasti ei tohi vaadata kataloogist pilti ja osta selle järgi pimesi. ALATI tuleb kiivrit enne ostu pähe proovida. Võib ka juhtuda, et disaini poolest meeldima hakanud kiiver ei klapi sinu peakujuga ja tuleb leida teine mudel või lausa vahetada tootjat.
Mõõda kulmudest ülevaltpoolt horisontaalsuunas mõõdulindiga pea ümbermõõt. See on aluseks kiivri esialgsel valimisel. Eestis saada olevatel kiivritel on peal reeglina pea ümbermõõt, kuid on ka muid tähistusi, millele vasted leiad tabelist. Praktika näitab, et universaalmõõt võib olla tootjate lõikes erinev. Ka sentimeetri etalon tundub teinekord muutlik olema.

Cm

tollid

UK

Universal

USA

53

21

6 1/2

X-Small

6 5/8

54

21 1/4

6 5/8

Small

6 3/4

55

21 3/4

6 3/4

Small

6 7/8

56

22 1/8

6 7/8

Medium

7

57

22 1/2

7

Medium

7 1/8

58

22 7/8

7 1/8

Med/Large

7 1/4

59

23 1/4

7 1/4

Large

7 3/8

60

23 3/4

7 3/8

Large

7 1/2

61

24 1/4

7 1/2

X-Large

7 5/8

62

24 1/2

7 5/8

X-Large

7 3/4

63

24 7/8

7 3/4

XX-Large

7 7/8

Otsi peaümbermõõdule vastav kiiver ning proovi. Pähe tõmbamisel tuleb see kinnitusrihmadest veidi laiali tõmmata. Ka mugavaim tõmbenurk on erinevate tootjate puhul varieeruv ning vales asendis võib see protseduur piinarikkaks osutuda.
Kiiver peab peas tunduma mugav ja igalt poolt ühtlaselt toetama. Uus kiiver peab olema isegi natukene väike, kuna kohaneb mõningase kandmise järel peakujuga ning venib suuremaks. Otsmikult ja kuklast peab olema surve ühesugune ning põsepadjad peavad toetama kindlalt, kuid mitte ebamugavalt. Kiiver ei tohi loksuda peas ei horisontaal- ega vertikaalsuunas ning võib liikuda ainult koos peanahaga. Ka kaelatugi (kui on olemas) ei tohi suruda koorikut peast eemale. Kiiver on õigel kõrgusel, kui ta on lõpuni pähe tõmmatud ja otsaesine sisepolster otse kulmude kohal.
Kui kiiver tundub paraja suurusega, tuleb kinnitada lõuarihm. Tavaliselt on neid 2 erinevat tüüpi fiksaatoriga. Turvavöö lukustuse sarnane pannalkinnitus on mugav kasutada. Saab kiiresti kinni ja lahti, kuid paika reguleerimine on ebamugav. Võidusõidukiivritel kasutatav traditsiooniline topelt D aasaga kinnitus on küll ebamugavam käsitseda, kuid tagab igakordsel kinnitamisel õige pinguse. Turvalised on nad mõlemad.
Õigesti reguleeritud rihma korral ei tohiks kiiver kuklast tõmmates üle pea libiseda. Kui see siiski juhtub ja pingutamine lahendust ei too, tuleb väiksem number või teine mudel valida.
Nüüd tuleks 10 minutit, kiiver peas, veidi poes ringi vaadata või ajalehte lugeda ja siis uuesti ära võtta ning peeglist nägu vaadata. Kui laubal või põskedel on punased laigud või tundub pea kusagilt valus, tuleks proovida suuremat numbrit ehk vahetada mudelit, kui ei taha riskida ebamugava ja peavalusid põhjustava peakattega.
Valiku õigsuses veendumiseks oleks tark tegu proovida veel number suuremat ja väiksemat. Ja tingimata proovige ka mõnda kallist mudelit. Parima võrdluse saaks Arai kiivriga. Siis on kohe selge, milles on ostetava kiivri head ja vead ning ehk muutuvad ka esialgsed ostuplaanid.

Kui sobiv kiiver on leitud, tuleks teha sõiduproov.
Pole saladus, et erinevate mudelite käitumine sõidutuules on erinev. Lisaks avaldab sõidumugavusele suurt mõju mootorratta esigondli kuju ning esiklaasi kõrgus ja disain.
Sõiduprooviks on soovitav valida mootorratas, millega kiivrit hiljem kasutama hakatakse. Eriti pirtsakad on poolkõrge või kitsa klaasiga tsiklid. Mootorratta esiosa tekitab sõidu ajal keeriseid, mis vales kohas kiivrile mõjudes muudavad pikema sõidu väsitavaks ja ebameeldivaks. Palju sõltub ka sõitja isteasendist ja pikkusest. Proovimiseks oleks vaja läbida vähemalt 10 km ning seda kiirustel, mis edaspidi tavaliselt kasutusel hakkavad olema. Klaasi mõju on lihtne leida - tuleb tsikli peal püsti tõusta ning proovida, kuidas muutub tuulemüra ja vibratsioon võrreldes isteasendiga. Ka aitab isteasendis pea kallutamine klaasi tagant kõrvale - peeglite juurde. Võib juhtuda, et selliselt katsetades tekib tahtmine ka tsiklit vahetada. Või esiklaasi.
Sõites peaks ka proovima, kuidas mõjutab sõidutuul pea pööramist. Kui ikka otseks tagasi keerata on väga raske, tuleks valida teine kiiver. Samuti pöörata tähelepanu tuulemürale. Ka siin võivad olla suured erinevused klaasi taga või püsti sõites. Kvaliteetsetel kiivritel on kõrvade kohal piisav heliisolatsioon. Odavamad kiivrid paistavad silma suurema kohina ja vilistamisega. Tuulemüra kontrollides peaks jälgima ka tuulutusklappe, kuna nende asendist võib müra tugevus suurel määral sõltuda.
Kui juba tuuleluukide näperdamine päevakorda tõusis, et tee paha ka ventilatsioon üle kontrollida. Kas luugid on sõidu pealt kindaga kergesti reguleeritavad, kas õhk liigub sinna, kuhu peaks, kas pealagi on ventileeritud. Alati jäta enne kiivri pähesurumist meelde klappide asetus ja kasutamistrikid muidu võid sõidu ajal leida ennast kui keerulise piltmõistatuse lahendamiselt.
Kes plaanib kasutada kiivrit võistlemisel või muidu suuri kiirusi arendada, peaks kontrollima, kas vajalikus olukorras ka kiivri all õhku jätkub.
Peale ohutu ja mugava kiivri leidmist on mõistlik üle vaadata klaas. Kohal seistes ei tohiks kinnise klaasiga tekkida sellele udu. Odavamate kiivrite klaasidel on see paraku tavaline nähtus. Eelistada tuleks Antifog sisekattega klaase või spetsiaalset topeltklaasi. Kui see aga võimalik pole, peaks kontrollima, kas klaasi annab tõsta veidike avatud asendisse. Ka aeglastel kiirustel võib udu viletsa ventileerimise tõttu segama hakata, kuid suurematel kiirustel tavaliselt udu kaob. Kui klaas on liiga "vedel" või liibub halvasti, võib ta maanteekiirusel hakata laperdama. Ka põhjustab vilets või olematu tihend tuulemüra suurenemist.
Suureks plussiks on klaasile kantud kriimustuskindel kate. Paraku tekivad ka hoolikaima hoidmise puhul klaasile kriimud ning tootjad soovitavad visiiri vahetada iga aasta-kahe tagant. Seetõttu tuleks juba ostes uurida varuvisiiride saadavust.
Päikesega sõiduks on tootjatel pakkuda ka erineva tumedusega klaase, mille kasutamisel tuleb hoiduda pimedal ajal sõidust või kanda läbipaistvat varuklaasi kaasas. Mõnel tootjal on päikesevisiir kiivrikoorikusse sisse ehitatud ning selle saab nupuvajutusega kiirelt ette lasta.Ka kiivri siseviimistluse materjal on oluline ja seda eriti tundliku naha puhul. Kuigi on soovitav kasutada kiivrisukka, võiks siiski kiivri sisu olla eemaldatav ja pestav.
Prillikandjad ja suitsumehed võiks vaadata viimasel ajal üha moodi minevaid avaneva lõuaosaga kiivreid, mis on väga mugavad kasutada, kuid paraku ka tavalistest raskemad.
Kindlasti tuleks hoiduda pruugitud kiivrist. Lisaks läbihigistatud sisule saate peaaegu kindlalt kaasa vale pea järgi kohandunud summutuskihi. Ka vähendab kiivri materjalide loomulik vananemine turvalisust ning üle 5 aasta ei soovitata peakatet aktiivses kasutuses pidada. Tehnoülevaatusel pakuvad ametimeestele huvi euronormid, ning tihti kontrollitakse kiivril E-tähistuse olemasolu. Tavaliselt võib selle leida kinnitusrihma küljest rõnga seest koos päritolumaad tähistava numbriga.