Mopeedautost

Porgand on puuvili ja auto on mopeed?

16.05.2011

Sven Kreek

 

Liiklusõpetaja Sven Kreek kirjutab, milliseid probleeme toob kaasa meie tänavatel sõiduriist, mis näeb välja nagu auto, aga oh imet – uue liiklusseaduse kohaselt on tegemist hoopis mopeediga.

Aastaid tagasi liikus kirjutavas pressis uudis ELi määrusest, mis tunnistavat porgandi puuviljaks ja seda põhjusel, et sellest oleks lubatud moosi keeta. Juurvilja puhul olla see määrustevastane.

See lugu tuli mulle meelde, kui lugesin 9. mai Postimehest artiklit uue sõiduriista kohta, mis näeb välja nagu auto, aga oh imet – uue liiklusseaduse kohaselt on tegemist hoopis mopeediga. Esmapilgul huvitav, sügavamalt järele mõeldes aga väga murettekitav. Tegelikult on «mopeed-auto» teema juba ammu hinge peal olnud, nüüd võtaks selle asja pikemalt jututeemaks.

Teadaolevalt on üheks meie liikluskorralduse alustalaks Viini teeliikluse konventsioon. Nii palju kui ma seda sirvisin, ei leidnud ma sealt küll ühtegi vihjet selle kohta, et mopeed võiks olla neljarattaline. Mil moel selline sõiduriist Eesti uues liiklusseaduses kinnitust on leidnud, jäägu seadusandjate selgitada.

Aga tõsi ta on – uues liiklusseaduses on must valgel kirjas, et mopeediks loetakse ka neljarattalist mootorsõidukit, mille tühimass ei ületa 350 kilogrammi. Nii et selles osas on kõik JOKK. Aga kas ikka on?

2009.–2010. aasta statistika näitab meile mopeedide kohta üsna kurje arve – 174 õnnetust, kus hukkus neli ja sai vigastada 194 inimest. Ligikaudu pooled õnnetusse sattunutest olid alaealised. Palju neist on praeguseks vigastustest lõplikult paranenud, seda statistika paraku ei näita.

Usun, et iga mõistlikust ja ohutust liiklemisest lugu pidav liikleja tundis siiani kergendust, et mopeedide liiklemine muutub uue liiklusseaduse jõustudes rangemalt reglementeerituks ning eelnimetatud statistikanäitajad muutuvad lõpuks ka väiksemaks. Aga kahjuks oleme sattumas vihma käest räästa alla – me lubame legaalselt rooli taha terve hulga inimesi, kes on autojuhiks koolitamata ning kes peavad ise välja mõtlema, millega nad tegelikult liiklevad ja kuidas nad liikluses hakkama peaksid saama.

Väidate, et see neljarattaline mopeed ei ole auto? Vaatame asja lähemalt. Eelnimetatud Postimehe artiklis mainitud sõiduk Microcar M.Go on neljarattaline sõiduk, mille gabariidid jäävad samasse suurusjärku miniautodega (nt Toyota iQ, Smart). Ka väikeautod (nt Nissan Micra või Fiat Panda) kannatavad võrdluse välja – mõõtude vahe on marginaalne.

Seega on «mopeed-auto» välismõõdud ja ka ruumivajadus teel samad, mis tavalisel autol. See on, muide, üks olulisemaid näitajaid, miks seda sõiduriista ei saa nimetada mopeediks.

Vaatame edasi. Microcar M.Go suurimaks kiiruseks lubatakse kuni 45 km/h. Oleme ausad – linnaliikluses suurt kiiremini liikuda väga ei saagi, eriti Tallinna kesklinnas. Seega täiesti arvestatav konkurent mis tahes teisele neljarattalisele. Tehnilises plaanis on olemas auto kuju ja neli ratast, mootor, käigukast, rool, esi- ja tagasild, pidurisüsteem, turvavööd (eeldatavasti ikka on?), kõik «mahlad» jne. Seega – auto mis auto.

Ja kui on mootor, siis mõnel tuuninguspetsialistil on ikka pisut nutikust ja käteosavust, et hunt lambanahka ära peita. Väidetavalt ei tehta mopeedidele tehnilist ülevaatust, seega on kõiksugu tehnikahuvilistel katsetamiseks tööpõld avatud.

Samas – kuidas on võimalik, et liikluses osaleb (tegelikult ikkagi) auto, mille tehnilist seisukorda regulaarselt ei kontrollita? Kas see ei ole tõsises vastuolus liiklusohutuse ja liiklejate turvalisuse põhimõtetega? Siin sooviks avalikku selgitust ametnikelt, kelle pärusmaale see teema ulatub.

Alljärgnevalt mõned sätted ja mõtted seoses mopeedidega, mis tulenevad uuest liiklusseadusest.

Kõigepealt juhi vanus: mopeedijuhi vanuse alampiir on 14 aastat. Siit kohe üsna hirmutav küsimus: kas me tõesti laseme 14-aastased autoga linna peale? Tegelikult on ka täiskasvanud, kes pole päevagi autokoolis käinud ega ealeski süvenenud liiklusreeglitesse, samasugune kõrge riskiteguriga grupp, kes meie igapäevases liikluses hakkab nüüd autodega rahumeelselt ringi kulgema.

Liiklus – see on imelihtne?! Piisab umbes 9000-eurosest investeeringust, et endale sõiduvahend muretseda ja edasi kulgeb kõik juba vabalt ja muretult? Teeliikluse konventsioon nõuab, et mootorsõiduki juhil peavad olema sõiduki juhtimiseks vajalikud teadmised ja oskused. Mis õigusega me seda nõuet eirame? Väidetakse, et Euroopas on sellised sõiduriistad samadel tingimustel juba ammu liikvel ja suuri probleeme ei ole. Andke mulle andeks, aga praegu oleme siin Maarjamaal vähemalt liikluskäitumises ja -kultuuris Euroopast veel valgusaasta kaugusel. Olen iga päev roolis nii maanteel kui Tallinnas, seega igapäevane kogemus käepärast võtta.

Kehtiv kord nõuab mootorsõiduki juhilt tervisetõendit. Tahtmata kedagi vanuse teemal riivata, küsiks nii: kui näiteks 20-aastane noor või 75-aastane vanahärra ostab endale «mopeed-auto», siis kes ja kuidas tuvastab, kas ta sellega ka vaimselt ja füüsiliselt liikluses toime tuleb? Kuivõrd ta ei vaja juhiluba, ei vaja ta ka tervisetõendit.

Minul sõiduauto juhina peavad olema teadmised ja oskused anda esmaabi, ilma erikursust läbimata ei lasta mind eksamile, loa saamisest rääkimata. Kuidas on lood aga «mopeed-auto» juhiga – sõidab ta ju enam-vähem samalaadse sõiduriistaga samades liiklustingimustes?

Liiklusseadus lubab mopeedil sõita ka jalgrattarajal ja jalgrattateel. Me kõik saame aru, et 4,5-ruutmeetrine «mopeed» (näiteks Microcar M.Go on 3 m pikk ja 1,5 m lai) sinna kuidagi ei sobi, aga hea tahtmise juures on see võimalik. Absurdne, väidate. Leidke sel juhul liiklusseadusest säte, mis sellise tegevuse välistaks. Sama jaburana tundub võimalus teatud tingimustel mööduda sellise sõiduvahendiga seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist paremalt. Aga mopeedidele on see lubatud.

Üsna huvitav teema saab olema tasuline parkimine. Kui sõiduauto mõõtu mopeed hõivab vaba parkimiskoha, mis on mõeldud autode parkimiseks, siis tekib absurdne olukord – üks juht maksab koha kinni, teine mitte, sest mopeedi eest parkimistasu maksma ei pea. Vähemalt mitte Tallinnas.

Ohutusvesti kandmine pimedal ajal tuleb kohe ja praegu selgeks rääkida. Teatavasti peab B-kategooria (samuti ka C-, D- ja T-kategooria) mootorsõiduki juht halva nähtavuse korral ja pimedal ajal asulavälisel teel hädapeatamise korral autost sõiduteele väljudes ja sõiduteel viibides kandma ohutusvesti. Mopeedijuhilt seda ei nõuta, kuid arvestades «mopeed-auto» mõõtmeid, ei tule kõne allagi, et selle juht võiks nimetatud nõuet eirata. See on ellujäämise küsimus, ei midagi enamat.

Siit edasi ohukolmnurk – mopeedilt seda ei nõuta, aga kõnealusel juhul, automõõtu sõiduki puhul on see teatud ohuolukordades ilmselgelt vajalik. Loodetavasti on sellisel sõidukil olemas ka ohutuled, iseasi kas nende kasutamise kord on juhile selge.

Ja veel kord juhiloast. Liiklusseaduse § 88 ütleb, et juhil peab mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba, § 96 kinnitab, et mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument ehk siis juhiluba, ning § 100 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigus antakse isikule, kes on omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni.

Samas ütleb § 94, et AM-kategooria (mopeed) mootorsõiduki juhtimise õigust ei nõuta isikutelt, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1993. Siin vajaks avalikku selgitust ja põhjendust asjaolu, miks näiteks 20-aastane Nissan Micrat soetada sooviv inimene peab autokoolis käima, teooriat tuupima ja õppesõiduga hulga närvilisi tunde rooli taga veetma, kui ta võib osta Microcar M.Go ja lihtsalt linna peal ringi tšillida?

Mõlemal juhul on tegemist mootorsõidukiga, mis kaasliiklejate jaoks on lihtsalt eri firmade sõiduautod ning mille juhid peavad liikluses käituma absoluutselt võrdväärselt ja aktsepteeritavalt.

Loa-teema lõpetuseks võib-olla veel üks kohatu mõttekäik. Joobes juhtimise või mõne muu tõsisema rikkumise eest juhiloa hoiule andnud juht võib rahumeeli «mopeed-auto» laenata ja sellega liiklusesse sukelduda, sest luba ei nõuta ja seega takistusi pole. Mis tähendab aga seda, et probleemse liikluskäitumisega juht on taas autoroolis ja meie kaasliikleja. Kas me ei peaks siinkohal pisut murelikuks muutuma?

Lõpetuseks. Kindlasti ei saa ega tohigi vastu olla, et sellised väiksed ja keskkonnasõbralikud sõiduriistad, nagu need «mopeed-autod» on, meie igapäevasesse liikluspilti ilmuvad. Vastupidi – igati teretulnud alternatiiv üha tõusvate kütusehindade taustal. Ökonoomse sõidukina säästavad need loodust ja oma tagasihoidlike mõõtmetega niigi nappi parkimisruumi.

Aga kindlasti ei saa nõustuda sellega, et sellist sõiduvahendit liigitatakse mopeediks ja sellega seonduvalt jäävad selle juhile esitatavad nõuded oluliselt lahjemaks kui teistele mootorsõiduki juhtidele. Porgand võib ju puuvili olla, moosi maitse sellest ei muutu. Aga mopeed ja auto on ikka kaks täiesti eri liiki sõidukit küll, vaata kust poolt tahad.