Peaga asfaldile

Priit Pullerits: peaga asfaldile

20.05.2010

Priit Pullerits

Ei tule puudu neist, kes näikse arvavat, et on võimekamad ja oskuslikumad pedaalijad kui maailma tipu suunas rühkiv Rein Taaramäe. Eriti palju paistab endast ülikindlal arvamusel olijaid nende tavakodanike seas, kes läheneval Tartu rattarallil, Eesti väntajate kevadisel suurpeol, kindlasti esituhande sekka ei pretendeeriks.
Neid, kes tunduvad uskuvat, et suudavad igast ootamatust olukorrast, mis liikluses võib tekkida, terve peaga välja tulla – ehk neid, kes on veendunud, et nende pea on kõvem kui asfalt –, näeb teedel-tänavail kümnete kaupa. Tegelikult on nad potentsiaalsed enesetapjad. Oma riskide hindamisel tasub lihtsurelikel arvestada, et isegi profid pole õnnetuste eest kaitstud. Seitse aastat tagasi hukkus Tartu lähedal Lauri Aus, Barcelona olümpia grupisõidu viies. Tema suurepärasest sõiduoskusest polnud kahjuks vähimatki kasu, kui joobes juht talle tagant sisse kihutas. Ausile sai saatuslikuks just nimelt kiivri puudumine. Ta suri peaajupõrutuse ja ajuverevalumite tagajärjel. Üheksa aastat tagasi hukkus Pärnus Eesti jalgpallinaiskonna kapten Annika Tammela. Ta oli sunnitud linnaliikluses prügiautole otsasõidu vältimiseks järsult pidurdama. Paraku lendas ta üle leistangi, peaga vastu kõnnitee äärekivi. Temalgi puudus kiiver. Ta suri koljuvigastusse.
      Hoolimata seesugustest traagilistest näidetest ei tagane paljud oma jäärapäisusest, et saavad hakkama ka ilma kiivrita. Mõned peavad seda tobedaks, teised ebamugavaks. Naistele kuuldavasti ei meeldi, et kiiver ajab soengu sassi ja teeb nad inetuks. Osa arvab, et ettevaatlikult ja vaikselt sõites ei saa nad kuidagi valusalt kukkuda. Lisaks leidub ultraliberaale, kes peavad kiivri kandmist isikuvabaduste ahistamiseks. Statistika, kui kiivripõlgurid seda vaid teaksid, võiks neid kainestada. Viimasel ajal on Eesti teedel hukkunud keskmiselt tosin ratturit aastas. Pea iga kümnes liiklusõnnetuses kannatanu on rattur. Pole siis ime, et teadlikumad pedaalijad, näiteks need ligi 40, kelle seltsis käisin üleeile Tartu rattaralliks sõidukogemust hankimas, kandsid eranditult kõik kiivrit. Ja kindlasti ei teinud nad seda pelgalt sellepärast, et 2004. aasta Tartu rattarallil tühistati spordiarstist poliitiku Toomas Savi ja Euroopa Inimõiguste Kohtu liikme Rait Maruste tulemus just seetõttu, et nad väntasid ilma kiivrita. Eelmisel Tartu rattarallil kukkus peaga vastu asfalti endine kergejõustikuliidu juht Erik Pallase. Peal polnud häda midagi. Aga kiiver purunes tükkideks – nagu sellisel juhul purunema peabki. Nüüd ripub katkine peakate tal garaaži seinal. Oma lastele hoiatuseks, mis võib juhtuda peaga, kui kukkudes seda kiiver ei kaitse.