12 müüti

12 Mootorratastega seotud müüti.

 

 

Art Friedman, Motorcycle Cruiser ajakiri, veebruar 2006.

 

Eesti keelde tõlkinud Aleksei Malõgin A.K.A. Numan.

 

Kui teadus kohtub linnalegendidega, osutuvad mõned "faktid", mida mootorratturid arvavad teadvat ohutusest ja avariidest, hoopis ohtlikuteks müütideks ja valearusaamadeks. Kui tsiklimehed vestlevad avariidest, kukkumistest ja ohutusest, siis kindlasti kuuleme paari levinud linnalegendi ja intuitiivset järeldust, mis lähemalt uurides osutuvad valeks. Nende uskumine suurendab võimalusi sattuda õnnetustesse või saada tõsisemaid vigastusi avariides. Mõni tunneb mõttetu jutu kohe ära, kuid mõni on seda nii palju kuulnud, et võtab tõe pähe, eriti kui see tuleb autoriteetse inimese suust. Kahjuks tõekspidajaid on meie seas väga palju. Ohutuse nimel toome tõe päevavalgele nende müütide kohta. Samas loodame takistada müütide edasilevimist.

 

 Siin on "surmav tosin" legendi, mida me tihti kuuleme.

 


            1. müüt: teised liiklejad ei hooli ratturitest.

 

Kui uskumatu see ka ei tundu, kuid autojuhid tegelikult ei soovi teid alla ajada. Enamus avariiolukordadest juhtuvad sel põhjusel, et autojuht lihtsalt ei näe ratast, isegi kui sa oled enda arust tema vaateväljas. Ratas võib olla osaliselt või täielikult varjatud auto katusepiilari, musta esiklaasi, teise liikleja või isegi teevirvenduse poolt. Loomulikult pole iga autojuht "märkan ratturit" mõtlemisega ning ei vaata erilise tähelepanuga võimalikku liiklejat oma vaatevälja pimedas alas. Selle asemel, et pidada kõiki autojuhte pahatahtlikeks või ükskõikseteks, peaksite hoopis ennast nähtavamaks tegema. Leevendamaks seda fakti, et teid on raske märgata, kandke silmatorkavaid värve, eriti ülakehal või kiivril.  Arvestage asjadega, mis varjavad teid autojuhi silmavaatest, selliste elementaarsete asjadega kui pimestav päike teie selja taga, eessõitev auto või paar posti ja liiklusmärki teie ja autojuhi vahel. Asetage ennast nii, et võimaliku ristuva sõidutrajektooriga liiklejad märkaks teid enne manöövri sooritamist.

 


 2. müüt: "Loud Pipes Save Lives" - lärmakad summutid päästavad elusid.

 

Tõesti võimalik, et kui teie kõrval liikuv lahtise aknaga auto kavatseb reastuda teie sõiduritta, aitab pidevalt paugutav toru teid märgata, kuid kogu sellest tahapoole suunatud lärmist on vähe kasu, kui keegi manööverdab teist eespool või keerab ristmikul ette. Võib-olla tingitud kõrvade väsimusest, võib-olla lärmakate torudega sõitjate suhtumisest või hoopis tüütab lärm sõitjat ennast nii palju, et ta muutub ise agressiivseks, aga mis põhjus ka poleks, näitab statistika, et ümberehitatud (lärmakate) summutitega mootorrattad satuvad õnnetustesse tihedamini, kui need, millel on tehase summutid. Kui te tõesti tahate päästa elusid, siis karjuvate torude asemel rõhuge pigem karjuvale riietusele ja heledavärvilisele kiivrile, mis tõesti toimib. Võib muidugi paigaldada ka kõvema signaali.

 


            3. müüt: kiiver murrab kaela.

 

Tundub loogiline - paneme pähe kiivriraskuse, ja kui avariis keha paiskub ette, tekitab lisaraskus tugevamat pendlijõudu kaelale. Tegelikult on see arvamus eksklik. Tänapäeval E-tähistusega kiivrid oma ehituse poolest neelavad kokkupõrke energiat väga hästi, ka neid jõude, mis võiksid murda sõitja kaela. Uuringud näitavad, et kiivrikandjad saavad avarii korral vähem ja väiksemaid kaela vigastusi, kui ilma kiivrita sõitjad.

 


4. müüt: kiiver segab ohu nägemist ja kuulmist.

 

Uuringutesse süvenedes avastame, et ilma kiivrita sõitjad satuvad õnnetustesse tihemini kui kiivrikandjad. Võimalik, et kiivripooldajatel on realistlikum suhtumine ohtudesse ja sõitmisse. Võib-olla kiivri pähe panemine tuletab meelde, et sõitmine on potentsiaalselt ohtlik ja lisakaitse aktsepteerimine häälestab teie suhtumist. Võib-olla just see, et kiiver pakub silmadele kaitset ja summutab tuulemüra, võimaldabki teil paremini näha ja kuulda. Võib-olla vähendab kiiver väsimust, lõigates õhusurvet ja summutades tuulemüra. Mis see ka poleks, näitavad faktid, et kiivri kandmine ei soodusta kuidagi õnnetusse sattumist, vaid hoopis vastupidi.

 


5. müüt: kiiver ei aita enamuste õnnetuste puhul.

 

Rahvas vaatab kiivrite "crash testide" tulemusi, mis on tehtud suhteliselt väikestel kiirustel ja järeldab, et kiiresti sõites kiiver õnnetuse puhul ei toimi. See järeldus jätab kõrvale mõned tähtsad faktid:

·        Enamus õnnetustest toimub suhteliselt madalal kiirusel.

·        Enamus kokkupõrke energiast on tavaliselt vertikaalne - kukkumise ja löögi vahemaa.

·        Kiivrid (vähemalt E- või Ameerikas DOT-standardile vastavad) teevad märkimisväärse töö kiirustel, mis on kaugelt üle testides kasutatavate.

 

Mõned arvavad, et kui kiivrikandja pea saab eluohtliku trauma, peab kokkupõrke jõud olema nii võimas, et keha saab mitmeid surmavaid vigastusi. Sellega kui pea jääks terveks oleks tagajärg sama. Statistika aga näitab selgelt, et kiivriga ratturid pääsevad õnnetusest kergemate vigastustega.

 


6. müüt: kiiver jätab su ajuvigastustega seal, kus muidu võiks lihtsalt surra.

 

Muidugi on võimalik, et kiiver pehmendab lööki piisavalt elu päästmiseks, kuid mitte piisavalt, et hoida pead põrutustest. Ometi juhtub seda harva ning kui te juba põrutate pead nii kõvasti, siis on väga tõenäoline surma saada muude kehavigastuste tõttu. Tõenäoline on ajusurmas vegeteerima jääda hoopis ilma kiivrita väikese kukkumise tagajärjel – sellises, kus E-tähisega kiivri kandjal saaks kannatada ainult tema ego.

 


7. müüt: osav rattur tuleb igas olukorras toime.

 

Ka maailma osavaimad ratturid ei saa midagi teha, kui auto otse nende ees keerab külje ette. Pime uskumine, et teie oskused ja kogemused hoiavad õnnetusi ära, isegi kui need tõesti on nii head kui te arvate, on ikkagi rumal unistus. Pole tähtis, kui osav sa oled, liikluses ürita vältida olukordi, mis võivad lõppeda kehvasti. Võta kiirust maha, vaata kaugemale ette ja mõtle teekond strateegiliselt läbi ja kõige tähtsam on kanda turvavarustust. Üks nendest müütidest, mis ei valeta, ütleb: "Küsimus pole selles, KAS sa kukud, vaid MILLAL sa kukud".

 


8. müüt: kui õnnetust ei saa vältida, pane külg maha.

 

 

Kahtlustan, et see müüt on loodud nende poolt, kes ei osanud muud moodi seletada miks nad lõpetasid külili lohisedes, kui üritasid vältida kokkupõrget. Nad vajutasid pidurid plokki või kaotasid juhitavuse muud moodi ning hiljem õigustavad kukkumist kui ettekavatsetut ja jätavad mulje, nagu tegu polekski üldse kukkumisega. Ehk kunagi minevikus olid mootorratta pidurid nii kehvad, et külili lohisedes või veeredes sai kiiremini peatuda. Kui kunagi nii ka oli, siis mitte sellel sajandil. Pidurdades saad enamuse hoogu maha, ja isegi kui ei pääse kokkupõrkest, on su kiirus oluliselt väiksem, kui tagumikul libisedes mööda asfaltit. Tähtis on sadulas olla ka kokkupõrke hetkel, sel viisil võid sa lihtsalt autost üle lennata, säästes oma keha otselöögist. Kui sa libised mööda teepinda, siis su keha peatub karmi pauguga vastu autot, või üldse saab auto all kokku volditud. Pidage meeles, et väljend "panin külje maha, et avariist pääseda" on lollus ja lolli poolt ka edasi öeldud.

Ainsad juhused, kui külili viskumine teeb head, on kas silla/viadukti peal, kus üle piirde kukkumine tähendab pikka lendu ja valusat maandumist või filmides nähtud kokkupõrkes rekkaga, kus mootorrattur libiseb rekka alt läbi ilma, et oleks seda riivanud. See oleks küll eriti hea õnn kui rekka veel liigub.

 


9. müüt: üks õlu ei tee liiga.

                                                    

Nii kaua kui seda jood ei tee jah, kuid kui sa hüppad kohe sadulasse, võib ühe õlle mõju teha liiga terveks eluks. Pole tähtis kui kainena sa end tunned, kõik teaduslikud uuringud ütlevad muud. Sa sead nii ennast, kui ka kaasliiklejaid ohtu kui jood ja sõidad. Samas ka aastatega muutub keha füüsika ning need süütud "paar õlut", mis õhtul joodud, võivad mõjuda ka hommikul kui sa sangast haarad.

 


10. müüt: ridade vahel ei tohi sõita.

 

 

Maailmas pole vist kohta, kus keegi ei sõida ridade vahel, liiklus on igal pool ülekoormatud. Eestis ridade vahel sõitmine on inimeste arvates kuritahtlik hullumeelsus. Kuid uuringud, mis viidi läbi USA-s Kalifornias, mis on ainus osariik kus see on lubatud, näitavad, et ülekoormatud liikluses ridade vahel sõitmine on mingil määral ohutum, kui autode vahel passimine. Siiski paljud mootorratturid kritiseerivad sellise sõitmise harrastajaid, kuigi peaksid neid hoopis julgustama.

 


11. müüt: linnatänaval on ohutum kui kiirteel.

 

Loogika on tulnud võib-olla sellest, et mida aeglasem, seda ohutum, kuid see toimib just liiklusõnnetuse korral. Kiirtee on iseenesest ohutum, kuna liiklus kulgeb ühes suunas ja ühtlase kiirusega, pole kõrvaltänavaid, kust võib nurga tagant auto ette keerata, pole ka jalakäijaid, ning on oluliselt vähem igasuguseid ettejäävaid objekte, kui te peaks juhitavuse kaotama. Üle sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutamine võib mõnel tekitada kananahka, kuid tegelikult on see palju ohutum kui poole aeglasem liiklus linnatänaval või isegi maal.

 


12. müüt: kogenud rattur saab ilma ABS-ta (pidurite antiblokeerimissüsteem) paremini pidama.

 

Hiljuti läbi viidud ulatuslik katsetamine lükkab selle populaarse müüdi ümber. Isegi puhtal, kuival ja siledal pinnal kogenud sõitjatel, kes sooritasid sadu äkkpidurdamisi katsemootorratastel, oli pidurdusteekond ABS-piduritega lühem kui tavaliste või ühendatud pidurisüsteemiga. Katsete käigus pole testitud libedat, porist ja märga pinnast, kindlasti oleks ABS nendes tingimustes veel kasulikum.

Teine positiivne külg ABS-i juures on see, et ta võimaldab ohutult proovida äkkpidurdamist ilma kukkumisriskita blokeerunud pidurite pärast.

 

            Ühesõnaga, kui järgmine kord kuulete kedagi seletamas, et ta pidi "külje maha panema" või midagi stiilis "punased rattad kukkuvad tihemini kui rohelised", võite uimaselt noogutada kaasa või hoopis paluda argumenteerida jutustajal oma arusaamu ohutusest. Põhiline - ärge sättige oma sõidustiili selle järgi, mida "naised saunas rääkisid", kui just rääkijal pole käega katsutavat teaduslikku tõestamist taskust võtta.